Kernu mõisas esietendunud loo pealkirja „Orgia“ saab tõlgendada kui ühekordset osalemist grupiseksis, aga laiemalt käsitleb see lavastus kahe paari omalaadset õnne otsimise teekonda. Veel üldistatumalt: elades oma elu, ahvime teiste oma.
Moolok. Kustutasin ära juba viienda sissejuhatava lause esseele, mille lubasin kirjutada. Üks kustutatud lausetest oli, et tegelikult ei lähe Tallinna võimu juures käiv trall mitte kellelegi peale asjaosaliste korda. Kirjutasin moolok, et mõelda edasi: headusest on meil puudus.
Sõna moolok tõi uuesti meelde ooperi „Hydrogen jukebox”. Seda kasutab luuletaja Allen Ginsberg, üks selle ooperi autoreid, oma kultusluuletuses „Ulg”:
„Moolok! Üksindus! Pask! Inetus! Prügikastid ja kättesaamatud
dollarid! Lapsed kisendamas treppide all! Poisid nuuksumas
sõjaväes! Vanamehed nutmas parkides!
Moolok! Moolok! Viirastuv Moolok! Armastuse puudumise
Moolok! Vaimne Moolok! Moolok hirmus kohtumõistja inimeste
üle!”
Moolok – see mõiste tähendab vääramatut jõudu, millele me peame järjest ohvreid tooma. Kurjuse jõudu.
Mõtteummikud
Loe edasi Moolok. Hirmus kohtumõistja inimeste üleKui eesti poliitikas kuuleb viimasel ajal kurtmist, et poliitikute hulgas pole enam isiksusi, siis kirjanduses seda muret küll pole. Selle mõtte kinnituseks soovitan lugeda äsja ilmunud kakskeelset novellikogumikku „Lendame!”, „Lets fly!”.
Kogumikus on kolmeteistkümne autori kolmteist novelli eesti keeles ja ka ingliskeelsed tõlked neist. Kogumiku koostajad on Katrin Ruus ja Mart Kivastik.
Filmirežissöör Ilmar Raag tegeleb Ukraina sõjaga, ta on käinud rahuvalvemissioonidel ja on ise ka veidi oma militaarmaaailma sukeldumisest üllatunu. Ta on valmis kaitsevärvi riietes kodumaad kaitsma, aga see ei tähenda, et ta loomingulised mõtted – näiteks ühel hetkel kirjutada pikem kunstmuinasjutt – kusagile kadunud oleksid.
Muu hulgas kuulen, et Ukraina on hetkel kõige suurema lahutuste arvuga riik – sõja tagajärg on ka lagununud pered. „Me räägime, et rindel meestel katus sõidab ja eks see ole nii ka, aga mina olen rindel kohanud väga intelligentseid inimesi, kes on kogu humanismi säilitanud. Sõja paradoks on, et ta paljastab inimestes ka suurema, igavikulisema poole. Nii palju inimlikkust on alles.”
Mis film see oleks, mida sa homme kohe tegema hakkaksid, kui oleks võimalik?
Loe edasi Ilmar Raag: See on suure maailma poliitika üks kõige traagilisem külg, et valitsused võivad rahva võtta pantvani
Kui „Kotka tee taeva all” esietenduse lõpustseeni haaras endasse kogu ilma mattev udu, siis eelviimast etendust võimendas ja valgustas hullumeelselt paukuv ja sähviv äikeseraju.
Tahtsin sellest etendusest kirjutada veelkord, et see meelde jääks, oma erilisuses. Aga ma ei osanud vaatama minnes ettekujutada, et elamus selliseks kujuneb. Jutt käib Saueaugu teatritalus mängitud omalaadse teatritriloogia* kolmandast lavastusest „Kotka tee taeva all”. Olgu siin ka öeldud, et enne „Kadunud kodu” esietendust, oli Saueaugu taevas kaks vikerkaart korraga.
Loe edasi Saueaugu teatritalus on üks tegelastest loodusEesti kõige pikema staažiga vabakutseline näitleja saab 60aastaseks.Raivo E. Tamm on seriaalis „`Õnne 13” mänginud esimestest seeriatest peale. On mänginud seal teiste seas koos Kaljo Kiisa, Aarne Üksküla, Lembit Ulfsaki, Tõnu Aava, Evald Hermaküla ja Väino Areniga. Praegu teeb ta proove Palmse mõisa taga, kus esietendub ja mängitakse lavastust „Vihmana ma sajan”. Tal ei ole aega mängukohast ära tulla, proovigraafik on tihe. See päev, kui Palmsesse lähen, pole proovides vihmasajuga muret, on hoopis nii tugev tuul, et see lõhkus öösel miski helisüsteemi. Proovi tehakse ilma mikrofonideta ja tuul puhub enamuse tekstist mängupaiga taha metsa. Proove tehakse näidendiga, mis räägib muusikute ja elukunstnike Tarmo ja Toomas Urbi elust.
Kuidas sa ennast tunned mõisakeskkonnas, see park, need hooned…
Üks väike noorhärra, kes meil etenduses kaasa teeb, ütles, et tal on nii huvitav siin. Vaadata teatri köögipoolt. Siis ma talle rääkisin, et mulle just sellepärast on meeldinud teha suveteatrit, mu teatritegemise algusest peale, et proovid ja etendused on ikka looduskaunites kohtades. Mul suvekodu ei ole, aga sellele vaatamata olen oma suved saanud veeta maal – Käsmu meremuuseumis, Värskas jne, nüüd siin. Mõisakultuur on, jah, ka mind huvitanud. Mul on kodus palju mõisaraamatuid, fotoalbumeid. Et näha, millised on mõisad välja näinud oma hiigelaegadel. See, kuidas nad praegu on sisustatud… Ma tean, mul on tuttavaid, kes on taastanud mõisaid ja kes käivad Prantsusmaal antiigioksjonitel mõisamööblit ostmas. Mind on üllatanud, kui palju mõisates oli palme ja toalilli suurtes saalides.
Oled sa mõisahärrasid mänginud?
Loe edasi Raivo E Tamm: Elu mõte on järjepidevuses
