Robert Annus Tartus, aprills 2012.

Vanemuise teatri näitleja ja lavastaja Robert Annus leiab, et rollist välja tulemis oskust tuleks õpetada lavakoolis.

Neli aastat tagasi sa lõpetasid lavakooli ja sinust sai tartlane. Tegelikult oled Tallinna poiss?

Jah. Aga mul on kontakt ka Raplamaaga, minu maakodu ja mu esivanemad tulevad Vigalast. Ma olen kõik oma elu suved täies pikkuse olnud Kesk-Vigala kandis. Mul on oma suhe sealse jõega.

See on nüüd küll koht, kus tõdeda – Eesti on ikka väga väike.

Ma käisin Tallinna muusikakeskkoolis. Alustasin klaveriga ja lõpetasin oboeklassis. Jõudsin enne lavakooli ka muusikaakadeemias aasta oboed õppida. Siis tulid teatrikatsed ja...

Miks selline pööre ja valik?

Oboe tuli juhuslikult. Hakkasin plokkflööti mängima klaveri õppimise kõrval ja siis õpetaja andis mulle oboe ning soovitas. Ja see sobis mulle. Mind utsitati harjutama...

... oboe ei ole vist eriline moepill?

Oboemängijaid on meil väga vähe. Klarnetimängijaid on alati rohkem, sealt läheb edasi saksofon ja... oboe on kummaline nähtus. On klarneti mõõtu, aga klarnetil on huulikus üks pilliroog, oboel kaks koos. Ilus, natuke pinisev, imeline hääl. Ilus on siis, kui osatakse mängida.

Oboega läks, jah, nii, et mulle see väga meeldis ja sobis, aga ma ei viitsinud harjutada nii palju kui peaks. Üksinda klassis... see ei sobinud mulle. Interpreediks saades sa pead harjuma sellega, et veedad mingid aastad oma elus, väga suure tundide arvu, üksi ühes ruumis heliredeleid mängides. Mulle see ei sobinud.