Enkidu (Erki Laur) ja Gilgameš (Juhan Ulfsak) pärast Humbabaga võitlemist. Pilt: Kris Moor.

Tuut Tuut Tullakse: Selle teatririloo autor on Merete Väin, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala. Tema lõputöö teemaks  oli „Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ eesti teatris“.

Tasku uus rubriik on lahti uute tulijate teatrist kantud mõtetele.

Merete Väin

Von Krahli lavastuse „Gilgameš ehk Igaviku nupp“ alguses on hästi palju kaltsu. Kõikjal, kuhu silm ulatub, vedeleb üüratu kultuurikihina see, mis jääb inimesest üle ja maha. Riided lebavad kunagi elatud elu meenutades laibahunnikuna maas, igal sipupüksipaaril ja pintsakul oma lugu taskus. Sellest õõvastavast, olnut täis tühjusest hakkabki maailma vanima eepose, kõige esimese kangelase lugu.

Ajatud küsimused, ajalikud vastused

Eelkristliku tekstina peaks tsivilisatsiooni hällist võrsunud „Gilgameš“ sisaldama midagi väga arhetüüpset, seisma väga lähedal inimese kui kultuurse olendi algetele. Tolmuse hea ja kurja võitluse asemel leiab aga sellest muinasjutust harjumatult palju pooltoone, mis Peeter Jalaka interpretatsioonis omakorda jahmatavalt otse tänast päeva torkavad. Lausa sedavõrd, et umbes kolmetuhande aasta vanuse loo raames on võimalik irvitada paigastnihkunud väärtushinnangute üle, mis vaat et liigagi jultunult käesoleva kultuuripealinna aasta temaatika ning mõne poliitilise programmiga kokku kõlksuvad. Igatahes on raske märgata, kust täpselt läheb piir iseenda kui vaimueliidi üle naermise või kunstiülistuse vahel, kas argiolme jäik vastandamine kõigele kultuursele peaks panema naerma või nutma.