See Viio Aitsami kirjutatud tõsine lugu ilmus aasta tagasi Maalehes. Riputan selle loo teile siia lugemiseks pisut ka protestiks ülbuse ja rumaluse vastu mida võimendatakse massimeedias. Usun, et teatritasku lugeja saab aru. Viio ütleb, et  see on lugu sellest, kuidas taasiseseisvunud Eestis läks võim liiga ruttu parteide kätte.

Viio Aitsam

 Ühiskonna-uurija Andrus Ristkok räägib vana aja tarkadest (nõidadest), kes läksid metsa elama, kui keegi neid enam ei kuulanud. Tegid suu lahti, kui ekstra tuldi nõu küsima.

Ristkok ei ütle, et tal sellega seost oleks. Aga paralleel on silmatorkav: me kohtume Villevere küla taga metsas ja meiegi ühiskonnas pole enam kombeks kuulata – igaüks tahab ise tark olla.

Ülo Vooglaid ( Teatritasku avamise sündmuslugu)

Võimalik, et kõik lugejad ei ole veel saanud nii palju mahti, et tõdeda: tegeledes hariduse, teaduse, või kultuuriga, on (heal juhul!) võimalik saada nende kohta enam-vähem rahuldav kirjeldus.

Luuletaja Andres Ehin rääkis konverentsil „Elu ajalised piirid“ sellest, kuidas luules surma on kujutatud. Oma vaimukas ja suurepäraste luulenäidetega illustreeritud ettekandes rääkis ta muuhulgas ka surma sümboliks olevast tühjusest.

Eesti mütoloogias on hingevõtja kohta öeldud vanatühi. Ehin nimetab seda vägagi iseäralikuks väljendiks. „Kui ma olen mõnele ingliskeelsele luuletajale öelnud, et meil kurat, hingevõtja on old empty, siis kõik nad on teinud selle peale ooouh!“